Mõtlen ikka, et olen selles raamatust ikka suht-koht vaimustuses. Järele mõeldes on see nii paljude asjadega mu elus. Huvitav, kas see on hea või pigem halb omadus? Näiteks varem, kui mu suurimaid lootusi oli leida enda kõrvale keegi kogu eluks, mitte, et oleksin igast võimalusest haaranud, küll aga kõigist neist millest esmapilgul vaimustusin. Ja siis oli 2 varjanti, hirmutasin, kas mehe ära või armus tema sama rutuga ning hilisemalt alles hakkasin leidma vigu ja möödapanemisi. Eks see mingil määral ole ka nüüd nii, aga armastust ma enam ei otsi paaniliselt, otsin siiski rohkem lihtsalt meeldivat seltskonda, kuid kummalisel kombel tikuvad mehed arvama, et mingit suurt suhet ja pühendumist tahan. Üks asi mis mind meeste juures häirib, puhtalt isiklikust kogemusest, suutmatus öelda asju otse, ikka nad tikuvad rohkem keerutama ja katteta lubadusi mokaotsast poetama, seda võib lausa valetamiseks nimetada. Arvan, et see on umbes selline mõttekäik : Ei tahaks talle päris ära ka öelda, et v-o ta kurvastab väga (emotsionaalsed nagu need naised on), kuid erilist tahtmist temaga oma niigi kiireid päevi veeta pole aega. Enda vabanduseks ütlen vaid et olen tõesti kärsitu hingega ja kui sõbergi pole juba nädala kontakti võtnud arvan et ta on mind juba unustanud. Ise küll üritan olla võimalikult konkreetne ja otsekohene.
Tegevusetus on masendav, ja need negevuseta momendid ongi need kui hakkan oma telefoni kontakte sirvima, et kellegagi siis suhelda. Olen tähelepannud, et seda telefoni raamatu sirvimist on viimasel ajal kuidagi palju ettetulnud, ometigi on mul miljon ja üks hobi millega tegeleda ning palju erinevaid võimalusi aja veetmiseks.
Üks asi mis veel mehi hirmutab on mu avameelsus iseenesest, aga see on selline nagu ma kord olen. Muuta end sihilikult selle pärast, et üks või teine asi kellegile ei meeldi, ma igatahes ei kavatse.
Olen küll armastuses pettunud, kuid mitte 100% lootust kaotanud, suhtun lihtsalt sellesse tundesse ääretu ettevaatusega, kui ta kunagi tulla kavatseb sii smina kätte ette ei tunnet, et see kestab sama kaua kui meie.
Veel üks mõtte käik:
Arvan, et inimene elab ühes väikeses kastis, mis on tema piiratud maailm. See kast ise on mulli sees ja see mull on see millele me nõjatume, asjad mis on meie endi mugavuse loodud ning milleta inimene enam olla ei oska ja kõik need kummalised arusaamad ja tavad. See mull on ühiskond. Kujutame nüüd ette, et ühel hetkel see mull läheb katki või veel hullem, kõik need mullid. Kast kukub maha ja puruneb kildudeks ja terve maailm oma tõega ilmub nähtavale. Need kes sellest põntsust ellu jäävad, kas nad suudaksid elada ilma kõige selleta, mis neil on praegu? Endale ise toitu ja peavarju hankida ja millegitta hakkama saada? Ilmselt esimese asjana hakkavad nad neid kasti kilde taas kokku lappima, suutmata seda teha suurem osa neist lihtsalt hukkub ja jäävad vaid need kellel on piisavalt tugev ellujäämis instinkt. Jäävad ka need, kes kõnnivad imlma mulli ja kastita või lasevad kõigel sellel end võimalikult vähe mõjutada, nad on kuid kast on lahti ja mull hõljub üsna maa lähedal. Muidugi kui nad kõrgemalt kukkuva kastirahe all pole õnnetult hukka saanud.
Tänaseks sellega piirdun.
Kaunist kevade päikese sära:)
Tuesday, April 19, 2011
Wednesday, April 13, 2011
"Trifiidide päev"
Teen siis mingi kokkuvõtte raamatust mille lgemise just olen lõpetanud. Mulje jäi muidugi super, sisult ehk jäi tegevusest vajaka, aga mõtted, mida ta sisaldab on väärtuslikud.
Tegemist on ulmeromaaniga ja raamatu nimi siis on "Trifiidide päev" ["The Day of the Trfids"], autoriks on John Wyndham ja raamatu on eesti keelde tõlkinud Aivo Lõhmus. Raamat räägib koletuslikest taimedest, kes mingil imekombel siia maailma on sattunud ja läbi juhuste aga võib-olla ka kellegi ettekavatsetud plaani tõttu on nüüd inimkonnale suureks ohuks.
Sisust ma väga palju ette ei räägiks, kellel huvi see peaks ise lugema, aga nii öelda filosoofiaid ja mõtteteri heietaks küll pisut.
Hakkasin mõtlema, et kui tõesti peaks juhtuma nii, et maailm saabki otsa. Tuleb mingi üleüldine katastroof, kus inimesed saavad vaid iseendast sõltuda. Ma mõtlen, et tänapäeva ühiskond on ülesehitatud aadetele, kus inimene sõltub nii tohutult paljudest mõttetustest asjadest, et hakkama saada ilma elektri, toidupoodide, riidekaupluste, ehitusfirmade, kraanivee, kanalisatsiooni või mille iganes asjata, kas inimene suudaks ellujääda nii, kui puuduvad igasugu teadmised ürgsest elust.
Üks hästi meeldejääv koht oli, kus üks teadlane avaldas oma arvamust nende iseäralike taimede kohta. Tsiteerin:
Walter jälgis neid pea viltu, siis võttis ta piibu suust.
"Täna õhtul on nad ertit jutukad, " märkis ta.
Võtsin ta sõnu ülekantud tähenduses, nagu oleks võtnud iga teinegi minu asemel
"Vahest mõjutab neid ilm," pakkusin. "Mulle on jäänud mulje, et kuiva ilmaga teevad nad seda häält rohkem."
Walter vaatas mulle viiliti otsa ja muigas.
"Kas sina räägid kuiva ilmaga rohkem kui märjaga?"
"Miks ma peaks...?" alustasin, ent vakatasin samas. "Ega sa ometi tõsiselt ei arva, et nad ajavad juttu?" pärisin ta näoilmet uurides.
"No ja miks ka mitte?"
"Aga see on ju absurdne! Kõnelevad taimed!"
"Kas see oleks absurdsem kui kõndivad taimed?" küsis Walter.
Mainin vahele, et raamatus need taimed, trifiidid, kõnnivad.
Silmitsesin trifiide, siis jälle teda
"Ma poleks küll arvanud..." alustasin kõheldes.
"Mõtle selle üle natuke ja pea neid silmas. Mul oleks väga huvitav kuulata , mis järeldusele sina jõuad," lausus Walter.
/.../
"Ja see tähendab," arutles ta, "et neis peab kusagil olema mõistus. See ei saa asuda ajus, sest nende ehituse uurimine pole näidanud, et neil midagi aju taolist esineks - ent see ei tähenda, et neil ei võiks leiduda mingeid organeid, mis täidavad aju ülesandeid. Sest mõistus või midagi selle taolist on neil kindlasti olemas. Oled sa märganud, et rünnates sihivad nad hoobi alati katmata kehaosade pihta? Peaaegu alat pähe aga vahel harva ka kätele? Ja veel üks asi: kui vaadata õnnetusjuhtumite statistikat, siis jälgi, kui suur osa kannatanuist on salvata saanud silmane ümbrusesse ja pimedaks jäänud. See on märkimisväärne - ja väga tähendusrikas."
"Mille poolest?" Pärisin.
"See näitab, et nad teavad, mil viisil on kõige kindlam inimest rivist välja lüüa. Teiste sõnadega, nad teavad, mis nad teevad. Vaatame nüüd asjalugu teise kandi pealt. Mööname, et neil on tõepooles mõistus olemas, sel juhul jääb meile nende ees ainult üksainus tähtis eelis - nägemine. Meie näeme, nemad ei näe. Kui meil nägemis võime ära võtta, on meie ülekaal kadunud. Veel hullem - sel juhull oleme meie halvemas olukorras, sest nemad on kohanenus nägemismeelteta toime tulema, aga meie mitte."
"Isegi kui see oleks nii ei suudaks nad ikka asju valmistada. Nad ei suudaks asju käsitleda. Tolles salvavas väädis on neil tegelikult väga vähe jõudu," märkisin.
"õigus, kuid mis on meil kasu oskusest asju kösitseda, kui me ei näe nendega midagi peale hakata? Ja nendel pole mingit vajadust asjade järele, vähemalt mitte sellist nagu meil. Toitained võivad nad kätte saada mullast või siis putukatest või tooretest lihatükkidest. Neil pole mingit tarvidust tolle keerulise süsteemi järele, mis meil on välja kujunenud toiduainete tootmise, jaotamise ja lisaks veel toiduvalmistamise otstarbel. Tõepoolest, kui keegi tahaks kihla vedada, kummal on suuremad šansid ellu jääda, kas trifiididel või pimedatel inimestel, siis mina küll teaksin kelle peale panus teha."
"Kas sa arvad, et nende mõistus on meie omaga võrdne?"
"Ei sugugi. Pole ka tarvidust. Ma kujutan ette, et nende mõistus on täiesti teist tüüpi, kas või juba selle pärast, et nende vajadused on palju lihtsamad. Mõtle ainult, kui keerulisi protsesse peame meie kasutama, et saada trifiididest toiduks kõlbulikke aineid. Vahetame nüüd osad. Mida on vaja teha trifiidil" Üksnes salvata, see järel mõned päevad oodata ja juba ta võibki asuda meid nii-öelda toiduks tarvitama. Lihtne ja loomulik asjade käik."
Selle pikema tsitaadi põhimõte on siiski selles, et tegelikult võib võtta nii kõiki maailma elus olendeid, inimese mõistus on lihtsalt kõigest nii teistsugune ja liialt pealiskaudne. Igasugune ettekujutsus võime peaaegu puudub, aga võib-olla kasvatatakse meid sellest lihtsalt välja, sest lapsel ju on kõik see olemas. Mida ei näe, ei kuule või ei tunne seda pole lihtsalt olemas. Või kas ikka pole?
Sellega võiks ka seekord lõpetada.
Tegemist on ulmeromaaniga ja raamatu nimi siis on "Trifiidide päev" ["The Day of the Trfids"], autoriks on John Wyndham ja raamatu on eesti keelde tõlkinud Aivo Lõhmus. Raamat räägib koletuslikest taimedest, kes mingil imekombel siia maailma on sattunud ja läbi juhuste aga võib-olla ka kellegi ettekavatsetud plaani tõttu on nüüd inimkonnale suureks ohuks.
Sisust ma väga palju ette ei räägiks, kellel huvi see peaks ise lugema, aga nii öelda filosoofiaid ja mõtteteri heietaks küll pisut.
Hakkasin mõtlema, et kui tõesti peaks juhtuma nii, et maailm saabki otsa. Tuleb mingi üleüldine katastroof, kus inimesed saavad vaid iseendast sõltuda. Ma mõtlen, et tänapäeva ühiskond on ülesehitatud aadetele, kus inimene sõltub nii tohutult paljudest mõttetustest asjadest, et hakkama saada ilma elektri, toidupoodide, riidekaupluste, ehitusfirmade, kraanivee, kanalisatsiooni või mille iganes asjata, kas inimene suudaks ellujääda nii, kui puuduvad igasugu teadmised ürgsest elust.
Üks hästi meeldejääv koht oli, kus üks teadlane avaldas oma arvamust nende iseäralike taimede kohta. Tsiteerin:
Walter jälgis neid pea viltu, siis võttis ta piibu suust.
"Täna õhtul on nad ertit jutukad, " märkis ta.
Võtsin ta sõnu ülekantud tähenduses, nagu oleks võtnud iga teinegi minu asemel
"Vahest mõjutab neid ilm," pakkusin. "Mulle on jäänud mulje, et kuiva ilmaga teevad nad seda häält rohkem."
Walter vaatas mulle viiliti otsa ja muigas.
"Kas sina räägid kuiva ilmaga rohkem kui märjaga?"
"Miks ma peaks...?" alustasin, ent vakatasin samas. "Ega sa ometi tõsiselt ei arva, et nad ajavad juttu?" pärisin ta näoilmet uurides.
"No ja miks ka mitte?"
"Aga see on ju absurdne! Kõnelevad taimed!"
"Kas see oleks absurdsem kui kõndivad taimed?" küsis Walter.
Mainin vahele, et raamatus need taimed, trifiidid, kõnnivad.
Silmitsesin trifiide, siis jälle teda
"Ma poleks küll arvanud..." alustasin kõheldes.
"Mõtle selle üle natuke ja pea neid silmas. Mul oleks väga huvitav kuulata , mis järeldusele sina jõuad," lausus Walter.
/.../
"Ja see tähendab," arutles ta, "et neis peab kusagil olema mõistus. See ei saa asuda ajus, sest nende ehituse uurimine pole näidanud, et neil midagi aju taolist esineks - ent see ei tähenda, et neil ei võiks leiduda mingeid organeid, mis täidavad aju ülesandeid. Sest mõistus või midagi selle taolist on neil kindlasti olemas. Oled sa märganud, et rünnates sihivad nad hoobi alati katmata kehaosade pihta? Peaaegu alat pähe aga vahel harva ka kätele? Ja veel üks asi: kui vaadata õnnetusjuhtumite statistikat, siis jälgi, kui suur osa kannatanuist on salvata saanud silmane ümbrusesse ja pimedaks jäänud. See on märkimisväärne - ja väga tähendusrikas."
"Mille poolest?" Pärisin.
"See näitab, et nad teavad, mil viisil on kõige kindlam inimest rivist välja lüüa. Teiste sõnadega, nad teavad, mis nad teevad. Vaatame nüüd asjalugu teise kandi pealt. Mööname, et neil on tõepooles mõistus olemas, sel juhul jääb meile nende ees ainult üksainus tähtis eelis - nägemine. Meie näeme, nemad ei näe. Kui meil nägemis võime ära võtta, on meie ülekaal kadunud. Veel hullem - sel juhull oleme meie halvemas olukorras, sest nemad on kohanenus nägemismeelteta toime tulema, aga meie mitte."
"Isegi kui see oleks nii ei suudaks nad ikka asju valmistada. Nad ei suudaks asju käsitleda. Tolles salvavas väädis on neil tegelikult väga vähe jõudu," märkisin.
"õigus, kuid mis on meil kasu oskusest asju kösitseda, kui me ei näe nendega midagi peale hakata? Ja nendel pole mingit vajadust asjade järele, vähemalt mitte sellist nagu meil. Toitained võivad nad kätte saada mullast või siis putukatest või tooretest lihatükkidest. Neil pole mingit tarvidust tolle keerulise süsteemi järele, mis meil on välja kujunenud toiduainete tootmise, jaotamise ja lisaks veel toiduvalmistamise otstarbel. Tõepoolest, kui keegi tahaks kihla vedada, kummal on suuremad šansid ellu jääda, kas trifiididel või pimedatel inimestel, siis mina küll teaksin kelle peale panus teha."
"Kas sa arvad, et nende mõistus on meie omaga võrdne?"
"Ei sugugi. Pole ka tarvidust. Ma kujutan ette, et nende mõistus on täiesti teist tüüpi, kas või juba selle pärast, et nende vajadused on palju lihtsamad. Mõtle ainult, kui keerulisi protsesse peame meie kasutama, et saada trifiididest toiduks kõlbulikke aineid. Vahetame nüüd osad. Mida on vaja teha trifiidil" Üksnes salvata, see järel mõned päevad oodata ja juba ta võibki asuda meid nii-öelda toiduks tarvitama. Lihtne ja loomulik asjade käik."
Selle pikema tsitaadi põhimõte on siiski selles, et tegelikult võib võtta nii kõiki maailma elus olendeid, inimese mõistus on lihtsalt kõigest nii teistsugune ja liialt pealiskaudne. Igasugune ettekujutsus võime peaaegu puudub, aga võib-olla kasvatatakse meid sellest lihtsalt välja, sest lapsel ju on kõik see olemas. Mida ei näe, ei kuule või ei tunne seda pole lihtsalt olemas. Või kas ikka pole?
Sellega võiks ka seekord lõpetada.
Tuesday, April 12, 2011
Esimene
Mõtlesin, et miks mitte, võiks hakata blogi pidama. Mitte selleks, et see kõigil on, vaid lihtsalt paljudele on meelepäraseks muutunud minu mõtete maailm. Teisipidi on see ka proovikivi mulle endale, kas on piisavat vastupidavust seda piisavalt tihti ja kaua pidada.
Esmalt minust enesest.
Olen 24-ja aastane naisterahvas, keegi ütles, et näen välja 22-ne, kuid hingelt tunnen end umbes 26-sena - 2+2+2.
Mul on kolm last. Vanim on 7-ne ja kuu lõpus juba saab 8, keskmine lokiline kaunitar saab septembris 6 ja noorim, poeg, saab täpselt juuni lõpus 2.
Veel mõned kuud tagasi olime kõik üks suur pere, ei ütleks, et õnnelik, sest nii see teps ei olnud. Ma ei tea miks, aga ei suutnud oma poja isaga end õnnelikuna tunda, seega otsustasime lahku minna ja kuna isa rolli suudab ta kordades paremini elada, kui elukaaslasena, jäi poeg meie ühise otsusena tema juurde. Pole see kõik tegelikult nii lihtne, kui tundub, aga ei vaja ka pikemat seletamist.
Enesekohta ütlen, et saan hakkama elus kõigega, mis vajalik aga vahest ka ebavajalik, praktilises mõttes. On see siis augu parandamine sokis, lapsele unelaulu laulmine, supi keetmine või lausa auto aku vahetamine, puude lõhkumine või isegi langetamine, mina vahet ei näe, töö nõuab tegemist. Samuti on mul mustmiljon hobi, suurim neist ehk on mõtisklemine: elu, enese, teiste ja maailma uurimine, miks ja kuidas kõik toimib. Kõigest muust tuleb kindlasti aja jooksul juttu. Mul on ka päris palju hüüdnimesi (nii teiste kui ka mu enesepoolt välja mõeldud): Tiiger, Väike nõid, Kübarmoor, Libahunt, Metshaldjas, Tina Burner, Psühhoterrurist ja palju palju enamgi veel.
Mingist hetkest oma elus hakkasin neile meestele kellega seob pisut enam kui sõprus (kui sedagi enam) andma iseloomustavaid hüüdnimesi nagu näiteks: Sinine Lind, Mustang, Okkaline Õunapuu, Härjapõlvlane, Karu. Oma mõtte rännakutel kasutan just neid nimesid, sest rohkemal või vähemal määral on nad seotud minu arusaamiste ja mõtete sihtidega.
Oma blogis hakkan ma kirjutama oma päevadest, mõtetest ja kindlasti palju muust näiteks raamatu ülevaated. Just täna lõpetasin ühe eriti huvitava ja mõtlema paneva raamatu lugemise aga sellest juba hiljem kui olen need omale need mõtted kirjapannud.
Seniks aga uute kohtumisteni.
Esmalt minust enesest.
Olen 24-ja aastane naisterahvas, keegi ütles, et näen välja 22-ne, kuid hingelt tunnen end umbes 26-sena - 2+2+2.
Mul on kolm last. Vanim on 7-ne ja kuu lõpus juba saab 8, keskmine lokiline kaunitar saab septembris 6 ja noorim, poeg, saab täpselt juuni lõpus 2.
Veel mõned kuud tagasi olime kõik üks suur pere, ei ütleks, et õnnelik, sest nii see teps ei olnud. Ma ei tea miks, aga ei suutnud oma poja isaga end õnnelikuna tunda, seega otsustasime lahku minna ja kuna isa rolli suudab ta kordades paremini elada, kui elukaaslasena, jäi poeg meie ühise otsusena tema juurde. Pole see kõik tegelikult nii lihtne, kui tundub, aga ei vaja ka pikemat seletamist.
Enesekohta ütlen, et saan hakkama elus kõigega, mis vajalik aga vahest ka ebavajalik, praktilises mõttes. On see siis augu parandamine sokis, lapsele unelaulu laulmine, supi keetmine või lausa auto aku vahetamine, puude lõhkumine või isegi langetamine, mina vahet ei näe, töö nõuab tegemist. Samuti on mul mustmiljon hobi, suurim neist ehk on mõtisklemine: elu, enese, teiste ja maailma uurimine, miks ja kuidas kõik toimib. Kõigest muust tuleb kindlasti aja jooksul juttu. Mul on ka päris palju hüüdnimesi (nii teiste kui ka mu enesepoolt välja mõeldud): Tiiger, Väike nõid, Kübarmoor, Libahunt, Metshaldjas, Tina Burner, Psühhoterrurist ja palju palju enamgi veel.
Mingist hetkest oma elus hakkasin neile meestele kellega seob pisut enam kui sõprus (kui sedagi enam) andma iseloomustavaid hüüdnimesi nagu näiteks: Sinine Lind, Mustang, Okkaline Õunapuu, Härjapõlvlane, Karu. Oma mõtte rännakutel kasutan just neid nimesid, sest rohkemal või vähemal määral on nad seotud minu arusaamiste ja mõtete sihtidega.
Oma blogis hakkan ma kirjutama oma päevadest, mõtetest ja kindlasti palju muust näiteks raamatu ülevaated. Just täna lõpetasin ühe eriti huvitava ja mõtlema paneva raamatu lugemise aga sellest juba hiljem kui olen need omale need mõtted kirjapannud.
Seniks aga uute kohtumisteni.
Subscribe to:
Posts (Atom)