"Trifiidide päev"

Teen siis mingi kokkuvõtte raamatust mille lgemise just olen lõpetanud. Mulje jäi muidugi super, sisult ehk jäi tegevusest vajaka, aga mõtted, mida ta sisaldab on väärtuslikud.
Tegemist on ulmeromaaniga ja raamatu nimi siis on "Trifiidide päev" ["The Day of the Trfids"], autoriks on John Wyndham ja raamatu on eesti keelde tõlkinud Aivo Lõhmus. Raamat räägib koletuslikest taimedest, kes mingil imekombel siia maailma on sattunud ja läbi juhuste aga võib-olla ka kellegi ettekavatsetud plaani tõttu on nüüd inimkonnale suureks ohuks.
Sisust ma väga palju ette ei räägiks, kellel huvi see peaks ise lugema, aga nii öelda filosoofiaid ja mõtteteri heietaks küll pisut.
Hakkasin mõtlema, et kui tõesti peaks juhtuma nii, et maailm saabki otsa. Tuleb mingi üleüldine katastroof, kus inimesed saavad vaid iseendast sõltuda. Ma mõtlen, et tänapäeva ühiskond on ülesehitatud aadetele, kus inimene sõltub nii tohutult paljudest mõttetustest asjadest, et hakkama saada ilma elektri, toidupoodide, riidekaupluste, ehitusfirmade, kraanivee, kanalisatsiooni või mille iganes asjata, kas inimene suudaks ellujääda nii, kui puuduvad igasugu teadmised ürgsest elust.
Üks hästi meeldejääv koht oli, kus üks teadlane avaldas oma arvamust nende iseäralike taimede kohta. Tsiteerin:
Walter jälgis neid pea viltu, siis võttis ta piibu suust.
"Täna õhtul on nad ertit jutukad, " märkis ta.
Võtsin ta sõnu ülekantud tähenduses, nagu oleks võtnud iga teinegi minu asemel
"Vahest mõjutab neid ilm," pakkusin. "Mulle on jäänud mulje, et kuiva ilmaga teevad nad seda häält rohkem."
Walter vaatas mulle viiliti otsa ja muigas.
"Kas sina räägid kuiva ilmaga rohkem kui märjaga?"
"Miks ma peaks...?" alustasin, ent vakatasin samas. "Ega sa ometi tõsiselt ei arva, et nad ajavad juttu?" pärisin ta näoilmet uurides.
"No ja miks ka mitte?"
"Aga see on ju absurdne! Kõnelevad taimed!"
"Kas see oleks absurdsem kui kõndivad taimed?" küsis Walter. 
Mainin vahele, et raamatus need taimed, trifiidid, kõnnivad.
Silmitsesin trifiide, siis jälle teda
"Ma poleks küll arvanud..." alustasin kõheldes.
"Mõtle selle üle natuke ja pea neid silmas. Mul oleks väga huvitav kuulata , mis järeldusele sina jõuad," lausus Walter.
/.../
"Ja see tähendab," arutles ta, "et neis peab kusagil olema mõistus. See ei saa asuda ajus, sest nende ehituse uurimine pole näidanud, et neil midagi aju taolist esineks - ent see ei tähenda, et neil ei võiks leiduda mingeid organeid, mis täidavad aju ülesandeid. Sest mõistus või midagi selle taolist on neil kindlasti olemas. Oled sa märganud, et rünnates sihivad nad hoobi alati katmata kehaosade pihta? Peaaegu alat pähe aga vahel harva ka kätele? Ja veel üks asi: kui vaadata õnnetusjuhtumite statistikat, siis jälgi, kui suur osa kannatanuist on salvata saanud silmane ümbrusesse ja pimedaks jäänud. See on märkimisväärne - ja väga tähendusrikas."
"Mille poolest?" Pärisin.
"See näitab, et nad teavad, mil viisil on kõige kindlam inimest rivist välja lüüa. Teiste sõnadega, nad teavad, mis nad teevad. Vaatame nüüd asjalugu teise kandi pealt. Mööname, et neil on tõepooles mõistus olemas, sel juhul jääb meile nende ees ainult üksainus tähtis eelis - nägemine. Meie näeme, nemad ei näe. Kui meil nägemis võime ära võtta, on meie ülekaal kadunud. Veel hullem - sel juhull oleme meie halvemas olukorras, sest nemad on kohanenus nägemismeelteta toime tulema, aga meie mitte."
"Isegi kui see oleks nii ei suudaks nad ikka asju valmistada. Nad ei suudaks asju käsitleda. Tolles salvavas väädis on neil tegelikult väga vähe jõudu," märkisin.
"õigus, kuid mis on meil kasu oskusest asju kösitseda, kui me ei näe nendega midagi peale hakata? Ja nendel pole mingit vajadust asjade järele, vähemalt mitte sellist nagu meil. Toitained võivad nad kätte saada mullast või siis putukatest või tooretest lihatükkidest. Neil pole mingit tarvidust tolle keerulise süsteemi järele, mis meil on välja kujunenud toiduainete tootmise, jaotamise ja lisaks veel toiduvalmistamise otstarbel. Tõepoolest, kui keegi tahaks kihla vedada, kummal on suuremad šansid ellu jääda, kas trifiididel või pimedatel inimestel, siis mina küll teaksin kelle peale panus teha."
"Kas sa arvad, et nende mõistus on meie omaga võrdne?"
"Ei sugugi. Pole ka tarvidust. Ma kujutan ette, et nende mõistus on täiesti teist tüüpi, kas või juba selle pärast, et nende vajadused on palju lihtsamad. Mõtle ainult, kui keerulisi protsesse peame meie kasutama, et saada trifiididest toiduks kõlbulikke aineid. Vahetame nüüd osad. Mida on vaja teha trifiidil" Üksnes salvata, see järel mõned päevad oodata ja juba ta võibki asuda meid nii-öelda toiduks tarvitama. Lihtne ja loomulik asjade käik."
 Selle pikema tsitaadi põhimõte on siiski selles, et tegelikult võib võtta nii kõiki maailma elus olendeid, inimese mõistus on lihtsalt kõigest nii teistsugune ja liialt pealiskaudne. Igasugune ettekujutsus võime peaaegu puudub, aga võib-olla kasvatatakse meid sellest lihtsalt välja, sest lapsel ju on kõik see olemas. Mida ei näe, ei kuule või ei tunne seda pole lihtsalt olemas. Või kas ikka pole?
Sellega võiks ka seekord lõpetada.