Olla või mitte olla?

Mõtlen ikka, et olen selles raamatust ikka suht-koht vaimustuses. Järele mõeldes on see nii paljude asjadega mu elus. Huvitav, kas see on hea või pigem halb omadus?  Näiteks varem, kui mu suurimaid lootusi oli leida enda kõrvale keegi kogu eluks, mitte, et oleksin igast võimalusest haaranud, küll aga kõigist neist millest esmapilgul vaimustusin. Ja siis oli 2 varjanti, hirmutasin, kas mehe ära või armus tema sama rutuga ning hilisemalt alles hakkasin leidma vigu ja möödapanemisi. Eks see mingil määral ole ka nüüd nii, aga armastust ma enam ei otsi paaniliselt, otsin siiski rohkem lihtsalt meeldivat seltskonda, kuid kummalisel kombel tikuvad mehed arvama, et mingit suurt suhet ja pühendumist tahan. Üks asi mis mind meeste juures häirib, puhtalt isiklikust kogemusest, suutmatus öelda asju otse, ikka nad tikuvad rohkem keerutama ja katteta lubadusi mokaotsast poetama, seda võib lausa valetamiseks nimetada. Arvan, et see on umbes selline mõttekäik : Ei tahaks talle päris ära ka öelda, et v-o ta kurvastab väga (emotsionaalsed nagu need naised on), kuid erilist tahtmist temaga oma niigi kiireid päevi veeta pole aega. Enda vabanduseks ütlen vaid et olen tõesti kärsitu hingega ja kui sõbergi pole juba nädala kontakti võtnud arvan et ta on mind juba unustanud. Ise küll üritan olla võimalikult konkreetne ja otsekohene.
Tegevusetus on masendav, ja need negevuseta momendid ongi need kui hakkan oma telefoni kontakte sirvima, et kellegagi siis suhelda. Olen tähelepannud, et seda telefoni raamatu sirvimist on viimasel ajal kuidagi palju ettetulnud, ometigi on mul miljon ja üks hobi millega tegeleda ning palju erinevaid võimalusi aja veetmiseks.
Üks asi mis veel mehi hirmutab on mu avameelsus iseenesest, aga see on selline nagu ma kord olen. Muuta end sihilikult selle pärast, et üks või teine asi kellegile ei meeldi, ma igatahes ei kavatse.
Olen küll armastuses pettunud, kuid mitte 100% lootust kaotanud, suhtun lihtsalt sellesse tundesse ääretu ettevaatusega, kui ta kunagi tulla kavatseb sii smina kätte ette ei tunnet, et see kestab sama kaua kui meie.
Veel üks mõtte käik:
Arvan, et inimene elab ühes väikeses kastis, mis on tema piiratud maailm. See kast ise on mulli sees ja see mull on see millele me nõjatume, asjad mis on meie endi mugavuse loodud ning milleta inimene enam olla ei oska ja kõik need kummalised arusaamad ja tavad. See mull on ühiskond. Kujutame nüüd ette, et ühel hetkel see mull läheb katki või veel hullem, kõik need mullid. Kast kukub maha ja puruneb kildudeks ja terve maailm oma tõega ilmub nähtavale. Need kes sellest põntsust ellu jäävad, kas nad suudaksid elada ilma kõige selleta, mis neil on praegu? Endale ise toitu ja peavarju hankida ja millegitta hakkama saada? Ilmselt esimese asjana hakkavad nad neid kasti kilde taas kokku lappima, suutmata seda teha suurem osa neist lihtsalt hukkub ja jäävad vaid need kellel on piisavalt tugev ellujäämis instinkt. Jäävad ka need, kes kõnnivad imlma mulli ja kastita või lasevad kõigel sellel end võimalikult vähe mõjutada, nad on kuid kast on lahti ja mull hõljub üsna maa lähedal. Muidugi kui nad kõrgemalt kukkuva kastirahe all pole õnnetult hukka saanud.
Tänaseks sellega piirdun.
Kaunist kevade päikese sära:)